Küsimus, milliseid Eesti majandusele olulisi ettevõtteid peaks riik toetama ja mis tingimustel, on kütnud kirgi. Bolt vaadaku peeglisse, aga Tallink on abikõlblik; miks peaks maksumaksja raha mängu panema, kui turult on rahastus saadaval; turu pakkumised on röövellikud, riik peab andma sooduslaenu; mis Tallinkist üle jääb, läheb jagamisele kolme-nelja ettevõtte vahel – selliseid vastakaid arvamusi on kostnud poliitikutelt, ettevõtjatelt, finantseerijatelt. Nii Tallink kui ka Bolt on mõlemad väärt ettevõtted oma sektoris ning on vale neid vastandada. Niisamuti ei aita erarahastuse pakkujate hukkamõistmine. Kokku tuleb leppida mängureeglid.

Finantsinvesteeringuid tuleb teha emotsioonivabalt ja analüüsipõhiselt. Eriti siis, kui räägime 300 miljonist eurost maksumaksja rahast, mis on lisaeelarves ette nähtud riigile strateegiliselt tähtsate ettevõtete toetamiseks. See on meie kõigi ühine investeering, sõltumata sellest, kas oled ettevõtja, palgatöötaja, pensionär või õpilane. Nii nagu iga investor, soovib ka maksumaksja oma raha tagasi saada ja võetud riskiga proportsionaalselt tootlust teenida.

Riik saab tulla appi seal, kus turg enam päris hästi ei toimi. Iga kriisi ajal on selliseid sektoreid, möödunud kriisis näiteks pangad. Koroonakriis on löönud majandust palju laiemalt ja kiiremini ning kriisist räsimata valdkondi on vähe. Üks näide tugevalt pihta saanud ristlusturismist. Carnival Corporation, mis on maailma suurim ristlusfirma, laenas aprilli alguses võlakirjaturult neli miljardit kolmeks aastaks. Investoritele kujunes tootluseks ligi 12 protsenti ning ettevõte pidi tagatiseks panema varasid 28 miljardi dollari eest. Möödunud aasta oktoobris laenas sama ettevõte kümneks aastaks ühe protsendiga. Nii palju on laenutingimused kriisiga muutunud.

Nii erakapitali kui ka avaliku sektori investeeringute juures on üks lihtne põhimõte: päästetakse või omandatakse ettevõtet, mitte selle omanikke või juhtkonda.

Igas kriisis on ettevõtteid, mis kaovad, ettevõtteid, mis sünnivad või taassünnivad, ettevõtteid, mis vahetavad omanikku ja/või juhtkonda. See on normaalne osa turumajandusest. Nii erakapitali kui ka avaliku sektori investeeringute juures on üks lihtne põhimõte: päästetakse või omandatakse ettevõtet, mitte selle omanikke või juhtkonda. On abiks, kui see põhimõte käib meiega kaasas iga otsuse juures koos viie lihtsa reegliga.

Reegel nr 1: selgelt määratletud lävend.

Esimesena tuleb sõnastada see, millistele näitajatele peab abikõlblik ettevõte vastama. Toetuse loogiline sihtgrupp oleks tavaolukorras elujõulised ja Eesti majandusele suuruselt või integreerituselt tähtsad ettevõtted, mis on koroonakriisis kaotanud ajutiselt suure osa tulust või millel on kehtestatud piirangute tõttu märkimisväärseid tõrkeid tarne- või turustusahelas. Näiteks sobib indikaatoriks töötajate arv, loodud lisandväärtus, maksutulu riigieelarvesse, koostööpartnerite arv Eestis jne. On tähtis, et lävend on paigas ja kõigile üheselt arusaadav enne konkreetsete investeeringute tegemist.

Reegel nr 2: investeerimisprotsessi peavad olema kaasatud professionaalsed finants- ja õigusnõustajad.

Igale investeerimisotsusele peab eelnema põhjalik due-diligence ja ettevõtte väärtuse hindamine. Ühelgi ministeeriumil ei ole ettevõtte hindamise kompetentsi maja sees. Ega peagi olema. See on teenus, mis tuleb sisse osta.

Reegel nr 3: tehing tuleb struktureerida nii, et see kaitseb investeeringu väärtust ning selle oodatav tootlus on vastavuses võetud riskiga.

Näiteks on sobilik finantsinstrument kahe- või 2+1-aastane vahetusvõlakiri, millel on madal intress, kuid laenu tähtajaks maksmata jätmisel olemasolevaid aktsionäre oluliselt lahustav konverteerimisklausel. Nii on aktsionäridel motivatsioon laen tagasi maksta ja erinevalt erasektori lahendusest ei oleks riigil optsiooni konverteerida laen aktsiakapitaliks omal suval, vaid ainult siis, kui laenu tähtajaks tagasi ei maksa. Nullilähedase intressiga tagatiseta laen ei ole aga kindlasti sobiv lahendus.

Toetamiseks eelarvestatud 300 miljoni kasutamine peab olema korraldatud professionaalselt, sest tegemist on riskiinvesteeringuga.

Reegel nr 4: investeeringute haldamine (ettevalmistusest kuni väljumiseni) peab olema selleks spetsiaalse mandaadiga organisatsioonil, mis on mehitatud finantsekspertidega ja mille juhid on kogenud.

Investeeringu saanud ettevõtete juhtimises osalemise ja riigi osaluste portfelli hoidmise ja haldamise põhimõtted on selged ja läbipaistvad. Tavapärane osaluste ministeeriumis hoidmise mudel ei ole selle meetme jaoks sobiv. Küll sobiks haldusettevõtte rolli täitma näiteks KredExi all tegutsev SmartCap.

Reegel nr 5: riigi finantsabi on iseloomult ajutine ja riik peab aktiivselt otsima võimalusi müüa oma investeering niipea kui võimalik.

Investeeringu väljumistingimused ja -strateegia peavad olema selgelt sõnastatud.

Eesti majandusele tähtsate ettevõtete toetamine otselaenude, hübriidinstrumentide või osaluste omandamise kaudu on vajalik koroonakriisi mõju leevenduse meede. Selleks eelarvestatud 300 miljoni kasutamine peab olema korraldatud professionaalselt, sest tegemist on riskiinvesteeringuga. Vaid nii on võimalik investeeritud raha investeerimisportfelli peale tervikuna tagasi saada ning Tallinkidel ja Boltidel kriisist tugevamana väljuda.