Eelmisel nädalal pidasid Washingtonis aastakoosolekut tänavu 75-ndat aastapäeva tähistavad Maailmapank ja Rahvusvaheline Valuutafond (IMF). Juubeliaastat varjutavad aga kaubandussõda ja süvenev protektsionism maailma eri nurkades, kasvanud geopoliitilised pinged ning selle taustal maailmamajanduse aeglustumine.
Küsimärgid majanduskasvu kohal
IMF alandas taaskord maailmamajanduse kasvuootusi – 2019. aasta 3 protsendiline majanduskasv on kõige aeglasem pärast globaalset finantskriisi. Kasvu pidurdumine on laiaulatuslik, tootmine on järsult aeglustunud ning maailmakaubanduse ühe protsendiline kasv on nõrgim tulemus alates 2012. aastast. Majanduskasvu mõningane kiirenemine 2020. aastal eeldab aga, et praktiliselt kõik prognoosieeldused täituksid. Tavaliselt ei ole nii läinud. Nimekiri teguritest, mis võivad finantsturge ja majanduskasvu negatiivselt mõjutada on pikk: jätkuvalt on lahtine Brexiti lahendus, Türgi invasiooni mõju kurdide aladele Süürias, pinged Iraani ümber, rahutused Hong Kongis, poliitiline olukord Argentiinas, eelsesivad presidendivalimised USA-s jne.
Globaalse majanduskasvu taastumist järgmisel aastal peaks vedama Argentiina, Türgi, Venezuela ja Iraan, mis ronivad välja majanduslangusest. Samuti peab mitmel olulisel areneval turul nagu Brasiilia, India, Mehhiko ja Venemaa majanduskasv kiirenema. Arenenud riikide pikaajalise kasvu väljavaated on aga endiselt keskpärased – tootlikkuse kasv on olnud madal ja rahvastik vananeb. Juba niigi pikka väljakutsete nimekirja peab mahtuma ka kliima soojenemise pidurdamine. Kasvuhoonegaaside emissioonide vähendamine on ajakriitiline ja ebaõnnestumise korral on suurimaks kannatajaks vaesed riigid ning tervikuna kogu inimkond.
Eraldi tähelepanu väärib Hiina majandus, mis on olnud viimastel aastatel oluliseks maailmamajanduse kasvumootoriks. Kui USA-Hiina kaubandustülist on uudistes juttu palju, siis vähem on räägitud muutustest Hiina majanduspoliitikas viimase 4-5 aasta jooksul. Nii on Hiina teadlikult vähendanud oma sõltuvust ekspordist ja suurendanud kodumaise majanduse panust kasvu. Samuti on kontrolli alla võetud laenukasv ja varipangandus. Kasvanud on Hiina ja muu maailma vastastikune tehnoloogiline sõltuvus. Need majanduspoliitika muudatused on vähendanud Hiina investeerimisaktiivsust, impordimahte ja mõjutanud negatiivselt Hiina impordist sõltuvate riikide majanduskasvu. Hiina on tõusnud majanduslikuks jõuks, mis ohustab USA liidrirolli ja mille majanduse käekäik mõjutab otseselt maailmamajanduse väljavaateid.
Finantsriskid, rahatrükk ja võlakoorem
Nõrk majandusväljavaade peegeldub suurenenud finantsriskides. IMFi värske finantsstabiilsuse analüüs osundab märkimisväärselt kasvanud riskidele investeerimisfondides ja kindlustusfirmades. Mittepankadest finantsettevõtete riskitase on paljudes suure finantssektoriga riikides jõudnud globaalse finantskriisi aegsega võrreldava tasemeni. Samuti on madalate intressimäärade tõttu rekordkõrgeks kasvanud ettevõtete võlakoorem. Nii tekitaks 2007-2008 aasta kriisist poole leebem uus kriis võlateenindamise probleeme ca $19 triljonile ettevõtluslaenudest. See on võrdne umbes 40 protsendiga uuringuga kaetud riikide (USA, Hiina, Jaapan, Euroopa suuremad majandused) ettevõtete koguvõlast.
Rahatrüki tulemusel on negatiivse intressiga võlakirjade maht kasvanud 15 triljoni dollarini. Positiivse tootluse saavutamiseks ostavad investorid üha riskantsemaid ja vähelikviidseid varasid. Nii on kiirelt kasvanud arengumaade ja arenevate turgude võlakoorem, viies paljud arenguriigid võlaprobleemide lävele. Vaeseimate arengumaade riigivõlg oli viimati nii kõrge 1980-ndatel. Arenevate turgude välisvõlg ulatub keskmiselt juba 160 protsendini ekspordist võrrelduna 100 protsendiga 2008. aastal.
Kui ma hindan oma pea 30-aastase kogemuse ja eelmise nädala Washingtoni kohtumiste põhjalt majanduse tulevikuväljavaateid, siis kinnitavad aeglustuv maailmamajandus, kasvanud finantsriskid ja geopoliitilised pinged, et ees on päris keerulised ajad. Samas püstitavad varade hinnad finantsturgudel uusi rekordeid, mis minu jaoks ei sobitu kuidagi majanduse üldisesse pilti. Ülimadalad intressid ning kõrge riigi- ja erasektori võlg annavad aga majanduspoliitikale vähem ruumi languse pehmendamiseks.
Kogemus näitab, et ükski prognoos ei ole lõpuni täpne. Olulisim on teadmine kummale poole prognoos tõenäoliselt eksib – on see liiga optimistlik või liiga pessimistlik. Ajaloost on teada, et majandustsükli pöördepunktide etteaimamine on keerukas ning reeglina osutub prognoos tegelikkusest optimistlikumaks. 2020. aastale ette vaadates on võtmeküsimus, kas maailmamajanduse pöördepunktist saab majanduse murdepunkt.