Euroopa kriisihaldusfond Euroopa Stabiilsusmehhanism (ESM) on taas tõusnud päevakorrale. Paraku täiesti vale nurga alt.
Alustuseks oli Eesti rahandusminister – ainsana kolleegide seas, tekitades segadust ja õõnestades usaldust Eesti vastu – riigikogu ja valitsuse mandaati rikkudes vastu ESM-i uue laenuinstrumendi loomisele. Eelmisel reedel tühistas peaminister Eesti reservatsiooni ja teatas, et toetab ESM-i reformi ja uue instrumendi lisamist.
Ent juba on kõlanud vastukaaluks soovitus panna ESM-i reform rahvahääletusele. Tõmmatakse punaseid jooni ja siis loobutakse neist. Lisaks spekuleeritakse, et rahandusministri ja peaministri käitumise taga on hoopis küüniline sisepoliitiline mäng.
Millist probleemi lahendame?
Sellest, mis on ESM-i uue laenuinstrumendi sisu ja eesmärk, ei ole aga räägitud. Olles vastu ESM-i uue laenuinstrumendi loomisele, oli Eesti rahandusminister ühtlasi vastu ka sellele, et pangakriisi lahendamist rahastaks maksumaksja asemel täielikult euroala pankade kriisilahendusfond SRF (Single Resolution Fund). Kui kriisilahendusfond ei ole suuteline turult laenama, siis langeks kriisi lahendamise koorem vähemalt osaliselt taas liikmesriigile endale, kes sel juhul vajab tõenäoliselt ESM-i abiprogrammi abirahasid. Nii juhtus ju finantskriisi ajal Iirimaa, Hispaania ja Küprosega, kus probleemid said alguse pangandussektorist.
Kriisilahendusfondi teevad iga-aastaseid sissemakseid ca 7,5 miljardi euro väärtuses rohkem kui 3300 euroala panka. Nende seas ka kõik suured ülemaailmsed nimed Saksamaalt, Prantsusmaalt, Hispaaniast, Hollandist. Tänaseks on fondis umbes 25 miljardit eurot ja 2023. aastaks on eesmärk koguda 55 miljardit ehk umbes 1% euroala pankade tagatud hoiustest. Nii lai ja tugev maksubaas toetab SRF-i laenuvõimekust juhul, kui fondi kogunenud rahast ei peaks pankade restruktureerimiseks piisama.
Varasem kogemus on näidanud, et ka hea laenuvõime võib süsteemse kriisi ajal haihtuda. Kui ESM-il on aga õigus laenata kriisilahendusfondile ja turud teavad, et erandkorras saab otsuse teha 85% häälteenamusega, saab kriisilahendusfond vajadusel rahastust turult ka kriisi ajal ning ajasurve all. ESM-i kiire otsustusprotsess loob selleks vajaliku usalduse. Nii on tõenäosus, et fond ka tegelikult peab ESM-ilt laenama, väga madal. Lisaks kaotab uue laenuinstrumendi loomisega kehtivuse ESM-i pankade otserekapitaliseerimise instrument. Kokkuvõttes ESM-i riskiprofiil alaneb.
ESM-i otsustusprotsess ei muutu
On oluline mõista, et uue laenuinstrumendi jaoks ei looda eraldi otsustusprotsessi ega uut reeglistikku – erandkorras kvalifitseeritud häälteenamuse kasutamise võimalus on üks-ühele kopeeritud ESM-i lepingu artiklist 4.4 ning see kehtib vaid väljamakse otsustamisel. Seega kaitseb ESM-i reform nii Eesti kui ka euroala huvisid.
Seitsme tegevusaasta jooksul on ESM-i finantsvõimekust ja otsustusprotsesse testitud väga erinevates olukordades ning need on alati toiminud. See, et euro on täna endiselt käibel ega ole visatud ajaloo prügikasti, on paljuski ka ESM-i teene.
Niikaua, kui euroala rahandusministrid on tervemõistuslikud, ei ole põhjust karta ka 85%-se kvalifitseeritud häälteenamuse kuritarvitamist. Tuumanupp, mida kontrollib vaid üks inimene, on aga alati ohtlik, eriti see inimene ei näe suuremat pilti ega kuula kedagi peale iseenda.
Poliitilised mängud, kus mängitakse Eesti rahvusvahelise usaldusväärsuse ja tulevikuga, on vastutustundetud ja vastuvõetamatud. Mind teeb murelikuks, et valitsus näeb järjest enam ainult sisemist minapilti. Eesti taasiseseisvumise järgne edu on aga suuresti sõltunud just suurema pildi nägemisest ja mõistmisest ning heade liitlassuhete loomisest ja hoidmisest. Vaid nõnda saame olla suured nii sõnas kui teos – suuremad, kui üks väike rahvas ühel väikesel maalapil Euroopa äärealal. Vaid nii on Eestil maailmas kaalu ja sõpru.