Maksumaksja jaoks selgus eile karm ja valus tõde – valitsus ei tegele eelarvekulude jooksva jälgimisega ning kõrvalekallete puhul ei võeta seetõttu ka midagi ette. Kõlab uskumatult, aga nii see on. Siit koorub ka juurpõhjus, miks majanduse nelja viimase aasta tempokale arenguke vaatamata «suutis» valitsus tekitada miljardilise eelarvemiinuse ning miks selgub veebruaris taas ootamatult, et möödunud aasta prognoositud väiksest plussist saab suur miinus. Ja nii aastast aastasse.

Vastutus maksumaksja raha sellise laristamise eest lasub üheselt rahandusministril ja peaministril. Kui erasektoris astuks ettevõtte tegevjuht või finantsjuht nõukogu ette jutuga, et kulud on «kuidagi kontrollimatult suureks läinud», jääks see nende viimaseks nõukogu koosolekuks.

Kuidas me siia jõudsime? Riigikontrolli äsja avaldatud ülevaade rahandusprognoosi ja -seirega seotud riskidest riigi eelarvepoliitikas on tähelepanuväärt lugemine. Ehkki kurvaks tegev. Värske rahanduskomisjoni liikmena uurisin möödunud aasta kevadel, kui sagedasti vaatame komisjonis otsa eelarve täitmisele, nii tulude kui kulude nurgast. Selgus, et sellist regulaarset aruandlust ei olegi. Kord aastas vaadatakse möödunud aasta eelarve täitmise aruannet ja sedagi umbes pooleaastase nihkega.

2020. aasta riigieelarve esimesel lugemisel möödunud aasta oktoobris küsisin rahandusminister Martin Helmelt, kui hea ülevaade on rahandusministril eelarve kulude poolest, millise regulaarsusega toimub aruandlus ning kui pingsalt ja täpselt jälgitakse eelarve täitmist valitsuses. Vastuseks kuulsin, et seda, kuidas valitsus kollektiivselt või ministrid individuaalselt sellega tegelevad, rahandusminister ei tea. Ehkki ta ise tegeleb jälgimisega päris usinalt. Riigikontrolli ülevaatest selgub siiski, et mitte piisavalt usinalt.

Värske rahanduskomisjoni liikmena uurisin möödunud aasta kevadel, kui sagedasti vaatame komisjonis otsa eelarve täitmisele, nii tulude kui kulude nurgast. Selgus, et sellist regulaarset aruandlust ei olegi.

Ainuüksi 2018. ja 2019. aasta peale kokku ületasid eelarve kulud tulusid struktuurses arvestuses ligi miljardiga. Veelgi enam, ka rahavooliselt oli riigieelarve majandustsükli tippajal 2016-2019 kumulatiivselt üle poole miljardi euro miinuses. 2010–2016 oli eelarve aga igal aastal struktuurses plussis. Kavandatust suurem kulutamine on üks riigikontrolli toodud põhjustest, miks riik on Jüri Ratase kahe valitsuse aastatel rohkem kulutanud kui tulu teeninud.

Riigikontroll toob välja, et tasakaalus eelarvepoliitikast eemaldumine on olnud valitsuse teadlik valik, mis võib piirata riigi pikaajalist võimekust avalikke teenuseid tagada. Nii lükkas valitsus 2020–2023 riigi eelarvestrateegias kulude kasvu ohjamise või mitteohjamise lihtsalt edasi. Otsustamise edasilükkamine on aga valik, mida tavaelus ei ole võimalik teha.

Eelarvenõukogu, kellel on mandaat hinnata eelarvepoliitika vastavust reeglitele, on viimasel kolmel aastal rõhutanud tulude alalaekumise riske ning kulude kontrolli vajadust. Valitsus ei ole aga vaevunud hinnangutele ja soovitustele isegi avalikult vastama. Nii ei peakski vist üllatuma, et ei rahandusministeerium ega riigikantselei ei teinud valitsusele ettepanekuid seoses 2018. aastal «juhtunud» viimase kümnendi ühe suurema puudujäägi kohta.

Rahandusminister ja peaminister ei saa siin näidata näpuga ametnikele ja öelda, et nemad meile infot ei esitanud. Vastupidi, ametnikud pidasid oluliseks, et uute eelarveliste otsuste tegemisel arvestatakse riigi rahanduse oluliste näitajatega. Kuid valitsusest vaatas vastu huvipuudus. Juhi vastutus on sõnastada reeglid ja tagada nende täitmine. Seda ülesannet ega vastutust ei saa delegeerida ametnikele.

On selge, et kui selline korralagedus valitseks ühe ettevõtte või organisatsiooni tasandil, otsiks nii tegevjuht kui finantsjuht juba ammu tööturul uusi väljakutseid. Valitsuses see nii ei ole, aga äkki peaks olema? Sest maksumaksja raha ei põle mitte pensionisambas, nagu koalitsioonipoliitikud armastavad öelda, vaid riigi logisevas ja lekkivas rahandusmasinas.

Maksumaksja raha ei põle mitte pensionisambas, nagu koalitsioonipoliitikud armastavad öelda, vaid riigi logisevas ja lekkivas rahandusmasinas.

Mida teha, et riigi rahaasjadest oleks taas ülevaade valitsusel, riigikogul ja maksumaksjal? ​Riigikontroll toob välja üheksa prognoosimise ja riigieelarve seirega seotud riski, mis võivad viia 2018. aasta olukorra kordumiseni. Neist kaks on minu jaoks eriti kaalukad: esiteks, prognoos võib olla vale, sest olulised maksumuudatused (või praeguses olukorras ka kriisimeetmed) on ebapiisavalt läbi analüüsitud, ning teiseks, seire on olematu, sest raha jooksvat kasutamist sisuliselt ei jälgita ega analüüsita. Koroonakriis võimendab neid riske veelgi.

Mul on kolm ettepanekut, mille rakendamine on võimalik kiiresti ega ole ka kulukas ning mis looks hädavajaliku selguse riigi rahaasjadesse. Esiteks, riigieelarve rahandusprognoosi asjakohasus peab saama samaväärse majavälise hindamise osaliseks kui majanduse makroprognoos. Eelarvenõukogu ja Eesti Pank saavad selle rolli enda peale võtta.

Teiseks, riigikogu rahanduskomisjon ja riigieelarve kontrollikomisjon peavad saama neli korda aastas ülevaate riigieelarve seisust nii tulude kui kulude poolelt. Algandmed on rahandusministeeriumis olemas, vajalik on vaid formaadi kokkuleppimine. Siis on ka valitsusel sund eelarvele regulaarselt otsa vaadata ja sisulisi otsuseid teha.

Kolmandaks, eelarvenõukogu mandaati tuleb laiendada ning panna talle ülesandeks olulise eelarvelise mõjuga seaduseelnõude mõjuanalüüside valideerimise. Eelarvenõukogu vajab selleks meeskonna mõningast suurendamist ja vajadusel spetsiifilise oskusteabe sisse ostmist. See lisakulu on piisk meres võrreldes rahanduspoliitiliste vigadega, mida valitsus on teinud.

Kokkuvõtteks, maksumaksja raha sihipärane kasutamine nõuab poliitilist tahet ja vastutust. Kõik muu tuleb juba iseenesest. Korras riigirahandus aitab meid kriisiga paremini toime tulla ja väljuda sellest konkurentsivõimelisena. Logiseva ja lekkiva rahandusmasinaga lõpetame paremal juhul teepervel naaberriikide tagatulesid imetledes, halvemal juhul kraavis.