Teise samba lammutamisest rääkijad ei ole vastanud tuumküsimustele: millist probleemi nad lahendavad ja kuidas kavatsevad rahvastiku vananemisega hakkama saada.

Debatt pensioni teise samba üle on EKREIKE koalitsiooniläbirääkimistel jõudnud finaali. Meedia vahendusel on kuulda rohkem või vähem radikaalsetest ettepanekutest teise samba reformiks, natsionaliseerimiseks või suisa lõpetamiseks. Muret teise samba tuleviku pärast on väljendanud majandusteadlased, Eesti Pank, turuosalised, tööandjad ja ametühingud.

Ent ikka ei ole läbirääkijad sõnastatud tuumküsimust: millist probleemi nad lahendavad? Mis oleks, kui sõnastaks kõigepealt probleemi, mida lahendame, ja näitaks eri lahenduste mõjusid? See võib olla tülikas, aga on vajalik.

Alustuseks tasub nii nüüdsetele kui ka tulevastele pensionäridele meelde tuletada meie pensionisüsteemi praegust seisu ja tulevikuväljavaateid. Siis on lihtsam läbirääkijatele küsimusi esitada ja otsustajaid rajale aidata.

Kogumisele ei ole alternatiivi

Eesti rahvastik vananeb. Ühe pensionäri kohta on meil praegu kolm tööealist, 2040. aastaks jääb neid alles kaks ja 2060. aastaks 1,5. Kui arvate, et 2060 on nii kaugel, et see teid ei puuduta, siis eksite – kõik, kes on praegu vähemalt 24-aastased, on siis pensioniealised. Seega on pensionisüsteemi korraldus ühteviisi oluline nii praegustele noortele kui ka neile, kelle pensioniiga saabub varem.

Maksumaksjaid ehk esimese pensionisamba rahastajaid jääb aastatega järjest vähemaks. Erinevalt majandusprognoosidest on sellise horisondiga demograafiaprognoosid üsna täpsed. Selleks et pensionisüsteem oleks edaspidigi rahastatud (loe: pensionid makstud ja jõudumööda tõstetud), väga palju võimalusi ei ole. Tuleb märkimisväärselt tõsta pensioniiga, makse või mõlemat. Või suurendada sisserännet või võtta laenu jooksvate kulude katmiseks. Või peavad pensionärid leppima sellega, et nende pension moodustab praeguse u 40% asemel viimasest palgast vaid veerand või vähemgi. See, et esimese samba pension on viimasest palgast vähemalt 50%, jääb unistuseks. Head läbirääkijad, kandke see tõsiasi praegustele ja tulevastele pensionäridele selgelt ette koos oma plaaniga, mida teha, et olukord paraneks.

Pensionifondid on suurimad pikaajalise kodumaise raha pakkujad Eesti majandusse investeerimiseks ja alternatiiv pangalaenule.

Järjest olulisemaks muutub igaühe isiklik panus oma pensionifondi kasvatamiseks kogu tööelu jooksul. Praegu on Eestis sääste u 70% peredel, aga vaid 15% neid peresid säästab pensioniks. Enamasti säästetakse lühiajalistel eesmärkidel – näiteks kodutehnika või auto ostuks, puhkusereisiks. Teises sambas on ligi 4,2 miljardit eurot ja sellega liitunuid on 730 000. Kolmandasse sambasse on kogunenud u 420 miljonit eurot ja liitunuid on 93 000. Kohustusliku ja vabatahtliku säästmise vahe on seega summas kümne- ja inimeste arvus 7,8-kordne. Need arvud räägivad ise enda eest.

Ka rahvusvahelises võrdluses on meil arenguruumi. OECD riikides moodustavad pensionifondid keskmiselt 50% SKP-st, Eestis 17% ning Ungaris, kes teise samba kaotas, ainult 6%. Peale Ungari ei ole ükski Euroopa Liidu ega OECD riik kogumispensioni kaotanud. Argentina on kohustuslikud pensionifondid natsionaliseerinud. Ungari ega Argentina ei paista silma erilise majanduseduga ega saa olla Eestile eeskujuks.

Võib muidugi küsida: kas muu maailm on rumal ega mõista, et kogumispensioni kadudes „vabaneb” eelarves raha teiste kulutuste rahastamiseks? Raha ei ole ju kusagil liiga palju. Või on siiski nii, et arenenud maailm on loonud oma kogumispensionisüsteemi põhjusega?

Mida saab paremaks teha

Eesti pensionisüsteemi tuleb teha paremaks. Selleks ei ole vaja enne süsteemi lammutada. Tegelikult vajab pensionisüsteem raha juurde. Ilma süsteemi raha lisamata ei ole võimalik, et tulevased pensionärid oma elustiili hoiavad.

Enamik pensionifondide kohta käivat kriitikat on olnud seotud nende vähese tootluse ja suurte valitsemistasudega. Probleemi on mõistetud, tootlust piiravad investeerimispiirangud on kaotatud ning valitsemistasusid on alandatud.

Mida veel saab paremaks teha?

Sõnastaks kõigepealt probleemi, mida lahendame, ja näitaks eri lahenduste mõjusid. See võib olla tülikas, aga on vajalik.

Esiteks teeme tootlused paremini võrreldavaks nii fondide vahel kui ka võrdlusindeksitega.

Teiseks olgu fondide ja haldurite vahetamine piirangutevaba. Praegu saab avalduse teha korra kvartalis.

Kolmandaks avame pensionisäästude turu suuremale konkurentsile. Näiteks nagu investeerimiskonto süsteemiski võiks inimesel olla vabadus ise oma pensioniraha investeerida. Rootsi samalaadne lahendus võimaldab inimestel valida üle 800 fondi vahel.

Neljandaks muudame väljamaksed paindlikumaks põhimõttel, et mida suurem on kõikidest sammastest saadav pension kokku, seda paindlikumad on väljamaksed (sh võimaldame raha osalist väljavõtmist). Praegune ainult kolme seltsi vahelisel valikul rajanev kindlustuspõhine lahendus ei paku pensionile minejale sisulist valikut. Ja võimalusi on kindlasti veel.

Maailma ja Eesti majandusel on ees keerukam aeg. Pensionifondid on suurimad pikaajalise kodumaise raha pakkujad Eesti majandusse investeerimiseks ja alternatiiv pangalaenule. Paljud Eesti oma ettevõtted on seda kasutanud, ärme võtame neilt seda võimalust. Selline kodumaine rahastusallikas on eriti oluline majanduslanguse ajal, mil pangad pole eriti valmis riskima.

Niisiis, millist probleemi me lahendame? See, kui riik lõpetaks teise samba maksete tegemise, oleks hoolimata kaasnevast maksukoormuse tõusust atraktiivne rahastusallikas teiste poliitiliste lubaduste jaoks – eriti olukorras, kus riigikassa on miinuses. Aga siis tuleb nii ka öelda ja avalikustada selle hind praegustele ja tulevastele pensionäridele. Konkreetsemalt:

– milline on kogumispensioni lõpetamisel oodatav pensioni suurus suhtena pensioniikka jõudnu viimasesse palka (ehk asendusmäär);

– kuidas tagatakse kohustusliku kogumispensionita Eesti pensionisüsteemi (siis vaid esimese samba) jätkusuutlikkus, kui rahvastik vananeb – kas tõstes pensioniiga, makse, suurendades sisserännet või suurendades riigivõlga;

– kes saab kohalike ettevõtete jaoks kapitali pakkujaks, kui pensionifondidesse enam raha juurde ei tule (rääkimata sellest, kui raha fondidest välja võetakse)?

Esimese pensionisamba rahastajaid jääb aastatega järjest vähemaks. Aina olulisemaks muutub igaühe isiklik panus.